Inimkeha vajab energiat mitmesuguste protsesside toimimiseks, näiteks kehatemperatuuri säilitamiseks, kasvamiseks ja liikumiseks. Probleem tekib aga siis, kui organismi päevane energiakulu on suurem kui tarbitud energia hulk ehk esineb madal energia saadavus, mistõttu organismil ei ole enam piisavalt energiat, et kõik keha funktsioonid saaksid toimida optimaalselt. Sportlased ja teised kehaliselt väga aktiivsed inimesed on sellise olukorra tekkimisel riskirühmaks. Madalal energia saadavusel on mitmed negatiivsed tagajärjed, mis mõjutavad nii tervislikku seisundit kui ka sportlikku sooritusvõimet. [1]
Naissportlase triaad ja RED-S
2005. aastal avaldatud Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) konsensuses käsitleti naissportlase triaadi ehk “Female Athlete Triad”, mis tähistab kolme tervisehäire koosesinemist: söömishäire, amenorröa ehk menstruatsiooni puudumine ja osteoporoos. Suhteline energia defitsiit spordis ehk inglise keeles Relative Energy Deficiency in Sport on termin, mis võeti esmakordselt kasutusele 2014. aastal samuti ROKi poolt. Vajadus uue termini järele tekkis, kuna mõisteti, et suhteline energia defitsiit ei esine ainult naissportlastel, vaid ka meestel ning et see ei mõjuta ainult kolme kitsast valdkonda (söömishäired, menstruaaltsükkel, luude tervis), vaid mitmeid erinevaid füsioloogilisi protsesse, seal hulgas näiteks ainevahetuse kiirust, immuunsüsteemi, valgusünteesi, kardiovaskulaarset tervist ja ka vaimset tervist. [1]
Energia saadavus
RED-S sündroomi põhjuseks on ebaadekvaatne energia tarbimine. Optimaalseks energia saadavuseks loetakse 45 kcal/kg FFM (fat free mass ehk rasvavaba mass)/päevas. Sellise energia tarbimise juures on sportlasel adekvaatselt energiat nii treeninguteks kui ka muude protsesside toimimiseks. Negatiivsed tagajärjed tekivad, kui energia saadavus langeb alla optimaalse taseme. Lühiajaliselt, näiteks pädeva spetsialisti poolt koostatud kaalulangetusprogrammi ajal võib energia saadavus olla ka alla optimaalse taseme ilma suuremate tagajärgedeta sportlase tervisele. Kui aga energia tarbimine on äärmiselt madal ehk alla 30 kcal/kg rasvavaba massi kohta päevas, siis on mõjutatud juba mitmed keha süsteemid, seal hulgas sooritusvõime ja treeningutest taastumine. [2]
Sportlase energia saadavuse arvutamiseks on vaja teada tema päevast tarbitud energia hulka, treeningul kulutatud energia hulka ja keha rasvavaba massi. Näiteks kui sportlane kaalub 80 kg ning tema rasvamassi osakaal on 12%, siis järelikult moodustab rasvavaba mass 88% tema kehakaalust ehk 70,4 kg. Oletame, et sportlane tarbis päeva jooksul 3200 kcal ning kulutas kahel treeningul kokku 1300 kcal. Tema päevane energia saadavus on seega:
3200 kcal – 1300 kcal = 1900 kcal / 70,4 kg = 27 kcal/kg FFM (fat free mass ehk rasvavaba massi kohta), mis on madal. See sportlane peaks sööma seega oluliselt rohkem, et tagada vajalik energia nii treeninguteks kui muudeks protsessideks. 45 kcal/kg FFM/päevas tarbimiseks peaks ta sööma umbes 4470 kcal (üle 1000 kcal rohkem!).
Energia saadavuse tegelik hindamine ei ole kindlasti nii must-valge, kuna kõigi kolme komponendi (tarbitud energia, kulutatud energia ja rasvavaba mass) mõõtmine ei ole nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Näiteks ei pruugi organism alati kogu tarbitud toitu omastada, toiduainete kaloraaž on sageli pigem hinnanguline arv, kulutatud energiat saab täpselt mõõta vaid labori tingimustes ning rasvavaba massi hindamisel on sõltuvalt kasutatud meetodist samuti erinevad tulemused. Seetõttu on vajalik, et sportlane teeks koostööd sporditoitumise spetsialistiga, kes oskab aidata hinnata sportlase energia saadavust võimalikult täpselt.
Kui sage on madal energia saadavus sportlaste hulgas?
Eelnevalt kirjeldatud näide ei ole spordis harv juhus. Kuigi teaduskirjanduses on rohkem uuritud naissportlasi, siis arvatakse, et meeste ja naiste hulgas on esinemissagedus sarnane.
Erinevate uuringute hinnangul esineb madalat energia saadavust koguni 51-63%-l sportlastest.
Nii meeste kui naiste hulgas esineb RED-S sagedamini kaalukategooriatega võitlusspordialadel, aga ka näiteks jalgrattaspordis, erinevatel kergejõustikualadel, kesk- ja pikamaajooksus, sõudmises jne [1, 3, 5, 6]. 2015. aastal viidi USA naiskergejõustiklaste seas läbi uuring, kus leiti, et madalat energia saadavust esines 52%-l sportlastest ning optimaalsest madalamat energia saadavust esines koguni 92%-l, kusjuures 40% puudus ka menstruatsioon ja umbes kolmandikul oli esinenud luude väsimusmurde [4].
RED-S tagajärjed tervisele
Sõltuvalt suhtelise energia defitsiidi suurusest ja kui kaua sportlane on defitsiidis olnud on ka potentsiaalsed tagajärjed tervisele erinevad.
Sportlastel, kellel on suhteline energia defitsiit esinenud pikka aega võib tekkida toitainete puudus (nt aneemia), krooniline väsimus ja suurenenud haigestumise risk.
Lisaks on mõjutatud kardiovaskulaar-, seede-, endokriin-, kesknärvi- ja reproduktiivsüsteemid ning luude tervis ja neerude funktsioon. [7]
Mõned näited potentsiaalsetest negatiivsetest tervisemõjudest:
- Toitainete puudus, sh aneemia
- Krooniline väsimus
- Suurenenud haigestumise risk
- Vähenenud luutihedus, osteoporoos
- Suurenenud luumurdude risk
- Südameklapi rikked, südame arütmia
- Depressioon ja ärevus
- Söömishäired
- Oligomenorröa/amenorröa [7]
RED-S tagajärjed sportlikule sooritusvõimele
Sportlase üldine tervislik seisund mõjutab ka tema sooritusvõimet. Lisaks eeltoodud RED-S põhjustatud terviseprobleemidele on ebapiisaval energiatarbimisel ka mitmeid otseseid tagajärgi sportlikule sooritusvõimele:
- Vähenenud aeroobne võimekus
- Vähenenud anaeroobne võimekus
- Suurenenud vigastuste risk
- Vähenenud lihasjõud
- Vähenenud glükogeenivarud (energiavarud)
- Vähenenud keskendumisvõime
- Vähenenud koordinatsioon
- Vähenenud adaptatsioon treeningule
- Aeglasem taastumine
- Depressioon
- Ärritatavus [7]
Mida teha, kui kahtlustatakse, et sportlasel on RED-S?
RED-S sündroomi kahtluse korral on esimese sammuna vajalik olukorda arutada sportlase enda, tema treeneri(te), perearsti/spordiarsti ning alaealise sportlase puhul ka lapsevanemaga. Söömishäire kahtluse korral on vajalik kaasata ka psühholoog või psühhiaater. Arst hindab sportlase tervislikku seisundit ning sõltuvalt tervislikust seisundist otsustatakse, kas spordiga jätkamine on ohutu või on vajalik treeningkoormuseid vähendada või treenimine hoopis ajutiselt katkestada.
Juhul kui sportlase madal energiatarbimine on tingitud teadmatusest, siis võib piisata vaid sporditoitumisalase teadlikkuse tõstmisest. Soovituslik on kaasata sporditoitumise spetsialist, kellel on pädevus hindamaks sportlase toitumisvajadusi vastavalt tema treeningkoormustele. Enamasti tõstetakse sportlase energiatarbimist, vajadusel tehakse muudatusi toiduainete valikus, energia jaotumises päeva lõikes jms.
Mida saavad treenerid jt sportlastega töötavad spetsialistid teha?
- Teadlikkuse tõstmine – sportlaste harimine tervist ja sportlikku sooritusvõimet toetava toitumise olulisusest, dieetide pidamise terviseriskide teadvustamine
- Kehakaalu ületähtsustamise vältimine – rõhutada, et tervisliku seisundi ja toitumise mõju sooritusvõimele on olulisem kui kehakaal
- Realistlike ja tervist toetavate eesmärkide seadmine – “pead kuu ajaga 10 kg alla võtma” ei ole realistlik ega tervislik eesmärk
- Vältida kommentaare sportlase kehakaalu või kehakuju kohta
- Teemakohase informatsiooni saamiseks kasutada tõenduspõhiseid allikaid
- Teadvustada sportlaste hulgas, et hea sooritus ei võrdu alati hea tervisega
- Toetada sportlasi ning vajadusel suunata eriala spetsialisti poole [1]
Allikad
[1] Mountjoy, M., Sundgot-Borgen, J., Burke, L. et al. (2014) The IOC consensus statement: beyond the Female Athlete Triad—Relative Energy Deficiency in Sport (RED-S), British Journal of Sports Medicine; 48: 491-497.
[2] Burke, L. M., Lundy, B., Fahrenholtz, I. L., & Melin, A. K. (2018) Pitfalls of Conducting and Interpreting Estimates of Energy Availability in Free-Living Athletes. International journal of sport nutrition and exercise metabolism; 28(4): 350–363.
[3] Sygo, J., Coates, A. M., Sesbreno, E., Mountjoy, M. L., & Burr, J. F. (2018) Prevalence of Indicators of Low Energy Availability in Elite Female Sprinters. International journal of sport nutrition and exercise metabolism; 28(5): 490–496.
[4] Day, J., Wengreen, H., Heath, E., Brown, K. (2015) Prevalence of Low Energy Availability in Collegiate Female Runners and Implementation of Nutrition Education Intervention. Sports Nutrition and Therapy; 101.
[5] Burke, L. M., Close, G. L., Lundy, B., Mooses, M., Morton, J. P., & Tenforde, A. S. (2018) Relative Energy Deficiency in Sport in Male Athletes: A Commentary on Its Presentation Among Selected Groups of Male Athletes. International journal of sport nutrition and exercise metabolism; 28(4), 364–374.
[6] Logue, D., Madigan, S. M., Delahunt, E., Heinen, M., Mc Donnell, S. J., & Corish, C. A. (2018) Low Energy Availability in Athletes: A Review of Prevalence, Dietary Patterns, Physiological Health, and Sports Performance. Sports medicine (Auckland, N.Z.); 48(1), 73–96.
[7] Mountjoy, M., Sundgot-Borgen, J. K., Burke, L. M., Ackerman, K. E., Blauwet, C., Constantini, N., Lebrun, C., Lundy, B., Melin, A. K., Meyer, N. L., Sherman, R. T., Tenforde, A. S., Klungland Torstveit, M., & Budgett, R. (2018) IOC consensus statement on relative energy deficiency in sport (RED-S): 2018 update. British journal of sports medicine; 52(11), 687–697.